Mõtted · loovus · tehisintellekt
Kas AI on hea või halb? Vale küsimus.
Selle üle, kas tehisintellekt on hea või halb, ei ole tegelikult mõtet vaielda. Ühed vaatavad seda nagu uut võlukunsti, teised nagu kergelt kahtlast tegelast, kes on kutsumata meie kööki astunud ja teatanud: „Ma võin ise ka süüa teha.” Mõlemal on õigus. On plusse ja on miinuseid ning kes mida otsib, see seda ka leiab.
Hoopis olulisem küsimus on, milleks, kuidas ja kui palju me AI-d kasutame.
Loovale inimesele, kelle peas asub pidevalt suur ideede kiirrongide jaam, võib AI olla äärmiselt vajalik vahend korra ja struktuuri loomiseks. Paljud inimesed, kes varem elasid oma mõtete kaoses, saavad tänapäeval oma tegevusi palju paremini organiseerida. Kui korraga saabub kümme mõtet eri rööbastelt ja vähemalt kaks neist on juba teadmata suunas lahkunud, võib AI aidata need korraks peatada, ritta seada ja küsida: „Millisega neist me tegelikult edasi sõidame?”
Kuid suuna peab ikkagi valima inimene.
Just see tasakaal on mulle oma töös oluline. Kasutan AI-d palju, kuid annan sellele alati väga põhjaliku sisendi. Ma ei võta suvalisi mõtteid ega lase masinal otsustada, milline idee on hea ja milline mitte. Palun abi oma sügavamate mõtete struktureerimiseks, mitte nende asendamiseks.
Täpselt samamoodi töötan ka kujundustega: AI aitab mul ideid teostada ja kiiremini näha, kuidas need võiksid välja näha. Idee ise, selle olemus ja otsus, milline saab olema lõpptulemus, tulevad ikka minult.
See muudabki inimese kriitilise mõtlemise, info analüüsimise oskuse ning tõese ja väära tunnetamise olulisemaks kui kunagi varem. Kui inimene ja AI õigel viisil kokku panna, on võimalik saavutada väga suuri asju. Kui panna need kokku valel viisil, kaob kiiresti see, mis tegi töö algselt väärtuslikuks.
Kaheksajalg, kes teeb töö ära
Lõin ühe video, kus kaheksajalg istub töölaual ja teeb minu eest kõik tööd ära.
See kaheksajalg ei ürita kedagi petta. Ta on selgelt ja ausalt väljamõeldud kujund, mis sümboliseerib loovpartnerit, kes teeb klientide eest ära töö, mille jaoks neil endil aega ei jää.
Kunst ei pea alati dokumenteerima maailma täpselt sellisena, nagu see välja näeb. Teater on illusioon, kuid võib väljendada midagi sügavalt tõelist. Romaani tegelased ei pruugi kunagi eksisteerida, kuid nende kaudu tunneme ära iseenda hirmud, soovid ja vastuolud. Kaheksajalg on samamoodi kujundlik vahend, mitte vale.
Just siin ongi inimesel vaja oma mõtlemisvõimet, et välismaailmas nähtavat tõlgendada. Muidu on nii, et üks vaatab: „Oh, vaata, kuidas Rubyl veab! Tal on oma kaheksajalg.” Teine annab kiire hinnangu: „Mingi mõttetu AI-video.” Kolmas aga vaatab ja mõistab selle sügavamat sõnumit.
Millise mõtteviisiga inimene sina tahaksid olla? Hinnanguline, pinnapealne ja sõnadesse takerduv või see, kes mõistab tähendust sõnade taga?
Just kujundliku mõtte edasiandmisel on AI suurepärane tööriist. See aitab muuta nähtavaks nähtamatud ideed – need, mis meie peas juba eksisteerivad, kuid millel pole veel keha. Näiteks sellise kujundi, mille kaudu klient saab korraga aru, mida ma tema jaoks tegelikult teen.
Kus läheb piir?
Millal muutub enese väljendamine kellekski teiseks teesklemiseks?
Kui inimese enda nägu ja olemus säilivad, kuid tema ümber luuakse professionaalset rolli toetav keskkond, võib pilt endiselt rääkida temast midagi tõest. Tal ei pruugi päriselt olla ideaalset stuudiot, tammepuidust lauda, seitset laitmatult paigutatud taime ega aknast langevat jumalikku pärastlõunavalgust. Ometi võib loodud pilt väljendada ausalt seda, millises rollis ta tegutseb või millisena soovib oma töö kaudu nähtav olla.
Asi läheb hapuks sealt, kus pilt ei aita enam väljendada päris rolle ja päris ideid, vaid hakkab looma illusiooni inimesest, keda tegelikult ei eksisteeri. Üks asi on eemaldada taustalt pesurest, korrigeerida valgust või asetada inimene tema professionaalset rolli toetavasse keskkonda. Hoopis teine asi on luua talle täiesti uus nägu, keha, eluviis ja Monaco katusekorter, mille võtmeid pole isegi AI suutnud talle päriselt genereerida.
Nende kahe äärmuse vahele jääb hall ala, kus valmis vastuseid alati ei ole. Kui palju võib kujutist muuta, enne kui eneseväljendus muutub enese asendamiseks? Millal aitab loodud pilt inimesel nähtavale tulla ja millal hakkab see tema eest elama? Kas kujutis võimendab midagi päriselt olemasolevat või varjab seda, mida inimene ise enam näidata ei taha?
Täiuslikkus on üsna salakaval kostüüm. Aga mida see üldse tähendab? Oled sa kunagi sellele mõelnud?
Mina tean oma tugevusi ja nõrkusi. Tugevusi võimendan ning nõrkusi kompenseerin nendega, kellel minu nõrkused on tugevusteks. Olen hea visualiseerija: näen asju juba enne, kui neil on füüsiline vorm, ning oskan ideed ühtse tervikuna nähtavale tuua. Samal ajal olen kehv kirjutaja, aga õnneks on inimkond leiutanud assistendid, kes saavad mind aidata ja mulle endale visuaalse hääle anda.
Mul on palju põnevaid mõtteid ja huvitav maailmavaade – vähemalt ma ise arvan nii 😄. Tänu AI-le saan need mõtted nüüd ka sõnadesse panna ning teistega jagada.
